Elektrolüütkondensaatoritel on palju suurem mahtuvus kui tavalistel püsikondensaatoritel, seega tuleks mõõtmiseks valida sobiv vahemik mahtuvuse põhjal. Üldiselt saab kondensaatoreid vahemikus 1 kuni 47 μF mõõta vahemikuga R × 1k, samas kui kondensaatoreid, mis on suuremad kui 47 μF, saab mõõta R × 100 vahemikuga.
Ühendage multimeetri punane sond negatiivse klemmiga ja must sond positiivse klemmiga. Esialgsel kokkupuutel kaldub multimeetri nõel märkimisväärselt paremale (sama takistusvahemiku korral, mida suurem on mahtuvus, seda suurem on läbipaine), seejärel pöördub järk-järgult tagasi vasakule, kuni see peatub teatud asendis. Selles punktis on takistuseks elektrolüütkondensaatori pärinev lekketakistus, mis on veidi suurem kui vastupidine lekketakistus. Praktiline kogemus näitab, et elektrolüütkondensaatori lekketakistus peaks üldjuhul olema mitusada kΩ või suurem; vastasel juhul ei tööta see korralikult. Kui testimise ajal ei toimu laadimist ei edasi- ega tagasisuunas (st nõel ei liigu), näitab see, et mahtuvus on kadunud või on sisemine avatud vooluahel. Kui mõõdetud takistus on väga väike või null, näitab see, et kondensaatoril on suur lekkevool või see on katki läinud ja ei ole enam kasutatav.
Ebaselge positiivse ja negatiivse märgistusega elektrolüütkondensaatorite puhul saab nende polaarsuse määramiseks kasutada ülalkirjeldatud lekketakistuse mõõtmise meetodit. Esmalt mõõtke meelevaldselt lekketakistust ja märkige üles väärtus. Seejärel pöörake sondid ümber ja mõõtke teine takistuse väärtus. Kõrgem takistuse väärtus näitab õiget ühendust; see tähendab, et must sond on ühendatud positiivse klemmiga ja punane sond negatiivse klemmiga.
Teise võimalusena saab takistusrežiimis multimeetrit kasutades laadida kondensaatorit nii edasi- kui ka tagasisuunas. Osuti paremale liikumise suurus näitab elektrolüütkondensaatori mahtuvust.
